Värvianalüüsi

Värvianalüüs on teaduslik ja tehniline valdkond, mis keskendub värvi mõõtmisele, kirjeldamisele ja võrdlemisele. See hõlmab nii kvalitatiivseid kui kvantitatiivseid meetodeid ning standardiseeritud protsesse, mis võimaldavad värvi objektiivselt hinnata eri tingimustes ja võrreldavate lõpptulemustega.

Põhimeetodid on spektrofotomeetria ja värvimudelite kasutamine, mille abil kirjeldatakse värvi spektraalset reflekteerimist või läiget ning selle tajumist. Tulemusi tähistatakse standardsete valgusallikate ja vaatlejate tingimustel, näiteks D65-valgustus ja 2° või 10° standardvaatleja. Värvi kirjeldamiseks kasutatakse tavaliselt CIE XYZ-ruumi ning seejärel teisendatakse L*, a*, b* (CIELAB) või CIELUV-ruumi, kus L* tähistab heleduse taset ning a* ja b* kirjeldavad roheluse–punase ning sinise–kollase telgede muutumist.

Protsess hõlmab proovi ettevalmistamist, mõõtmist standardsetes tingimustes ning andmete tõlgendamist ja võrdlust. Värvianalüüsi kasutatakse kvaliteedikontrollis tööstuses (tekstiilid, plasttooted ja pabertooted), trükis ja pakkimises, kunsti ja konserveerimise valdkonnas ning valgustuse ja kujunduse töödes.

Ajalugu: värvianalüüsi alused on arenenud 19. ja 20. sajandi värvusteadusest; 1931. aasta CIE standardvaatleja ja XYZ-värvimudel ning hilisemad süsteemid (CIELAB 1976) on võimaldanud värvi kvantitatiivset kirjeldust ja rahvusvahelisi standardeid.

Väljakutsed hõlmavad metamerismi, instrumentide kalibreerimise ja vaatleja erinevusi ning valgusolude mõju värvi tajumisele.