Tööstusrevolutsiooni

Tööstusrevolutsioon viitab ajale, mil mehhaniseeritud tootmine asendas käsitöö ning tootlikkus suurenes märgatavalt. Seda peetakse tavaliselt 18. sajandi lõpu ja 19. sajandi alguse sündmuseks ning aluseks peetakse Suurbritanniat, kust tehnoloogilised uuendused levisid üle Euroopa ja Põhja-Amerika. Põhijooned hõlmasid aurumasinate laialdast kasutuselevõttu, tekstiilitööstuse mehhaniseerimist ja fabrika süsteemi kujunemist, samuti raudteede ja laevade ehituse arengut. Sõltuvuseks kujunes söe ja terase tootmine ning uute tootmismasinate kasutamine, mis muutis tootmise koha- ja tööjaotust.

Majanduslik ja sotsiaalne mõju oli mitmekülgne: linnastumine kiirenes ja töölised liitusid fabrikatesse; tekkis uus tööstuslik kapitalism ning töötajaid käsitleti kui ressurssi. Töötingimused olid sageli rasked, palgad madalad ja tööpäevad pikad; hariduse ja tervishoiu paranemine tuli hiljem ning mõnel riigil algasid esimesed tööandjate ja ametiühingute kokkulepped.

Levik ja mõju ulatusid peamiselt Euroopa mandrile ja Põhja-Ameerikale; see muutis majandust ja ühiskonda ning suurendas tootmist, eriti tekstiilitööstuses, terase ja raudteede arengus, ning toetas ühenduste tehnoloogiate, nagu telegraaf, arengut. Tööstusrevolutsioon laienes edasi ja mõjutas globaalset kaubandust ning tööjõu liikumist. 19. sajandi lõpuks hakati märkama järgmisi suurinnovatsioone, mis viitasid teisele tööstusrevolutsioonile: elektri ja keemia kasutuse laialdast levikut ning uut energiatootmist.