Topeltprotsessteooria

Topeltprotsessteooria on kognitiivse psühholoogia ja otsustusprotsesside uurimise raamistik, mis väidab, et inimaju kasutab kahte eraldi mõtteprotsessi: süsteem 1, on kiire, automaatne ja peaaegu alati intuitiivne; ning süsteem 2, on aeglane, tähelepanu nõudev ja analüütiline.

Süsteem 1 operatsioonid toimuvad kiiresti ja suunavad tähelepanu automaatselt; see hõlmab heuristikuid, vaistlikke hinnanguid ja enesestmõistetavaid tõlgendusi ning tihti juhib esitatud info põhjal lõppevõitu otsuseid. Süsteem 2 on loodud keerukamate ülesannete jaoks, nagu loogiline järeldamine, planeerimine ja kontrollitud probleemide lahendamine, ning nõuab ressurssi ja teadlikku tähelepanu. Otsustusprotsessides toimib süsteem 1 sageli esimesena ning süsteem 2 võib selle üle vaadata või kinnitada.

Ajalugu ja arendused: topeltprotsessiteooria on saanud tugeva mõjuga Kahnemani ja Tversky varasest tööst ning sellelaiutavast populariseerimisest, näiteks Kahnemani teoses Thinking, Fast and Slow. Erinevad teoreetikud, nagu Evans ning Stanovich ja West, on välja pakkunud erinevaid lähenemisi, sealhulgas täiendavaid mudeli- ja raamistikuvõimalusi süsteemide ning toimimise kohta.

Kriitikad ja variandid: mõnede kriitikute sõnul on kahe süsteemi jaotamine liialt jäme ja mõtlemisprotsessid võivad tegutseda järjestikuse ning pideva continuumina; tegelikult sõltub süsteemide kaasatus kontekstist ja ülesandest. Mõned teooriad pakuvad rohkem kui kaks protsessi (nt tri-protsessiteooriad), et paremini peegeldada kogemusi ja kontrolli.

Rakendused: idee on aidata mõista ja parandada otsustusprotsesse, vähendada kognitiivseid vigu ning parandada haridust, tervishoidu ja kasutajaliideste kujundust, kus intuitiivsed reaktsioonid ja analüütiline kontroll mängivad olulist rolli.

Seosed: kognitiivsed vektorid, heuristikad ja rationaliseerimine on tihedalt seotud; teooriat käsitletakse sageli koos teiste otsustus- ja loogikamudelitega.