Terminatsioonifaktorid

Terminatsioonifaktorid on molekulid, mis osalevad geneetilise ekspressiooni lõpetamisel. Nad tagavad, et transkriptsioon ja translatsioon lõpetatakse õigel hetkel ning et RNA ja valkude süntees ei kulge valesti või jätku üle vajaduse. Terminatsioonifaktorid võivad tegutseda erinevates kontekstides nii prokaryoottides kui eukarootides ning hõlmata nii transkriptsiooni kui ka translatsiooni lõpetamise mehhanisme.

Transkriptsiooni lõpetamine toimub bakteri- ja eukarootide rühmas erinevalt. Bakterites on kaks peamist mehhanismi: Rho-sõltuv lõpetamine, kus Rho helikaas liigub RNA-le, sekkub RNA polümeraasis ning lõpetab transkriptsiooni; ja Rho-sõltumatu (intrinsiline) lõpetamine, mis tekib GC-küllastatud hairpin-struktuuri ja sellele järgneva U-rikka järjestuse tõttu, põhjustades RNA polümeraasi dissotsiatsiooni. Eukarootides on lõpetamine sageli seotud 3' lõpu töötlemisega: lõikamine ja polüadenüleerimine toimub komplekside CPSF, CstF, CFIm joonel ning lõpetamine võib toimuda torpedo-mudelil, kus Xrn2 (5'→3') eksünüklüaas häirib RNA polümeraasi II juhitult.

Translatsiooni lõpetamine hõlmab release-faktorite rolli. Bakterites on peamised RF1 ja RF2, mis tunnistavad vastavaid stop-kodioone ja põhjustavad peptiidi lõhustumist, koos RF3-ga, mis aitab ribosoomi vabastada. Eukarootides tunnustavad stop-kodioone universaalsed eRF1 ja eRF3, mis koos GTPaasi aktiivsusega vabastavad sünteesitud peptiidide ning ABCE1 (Rli1) osaleb ribosoomi ringluses. Õige terminatsioon on oluline geneetilise info usaldusväärsuse tagamiseks ning read-through või varajane lõpetamine võivad põhjustada rakulisi kõrvalekaldeid. Terminatsioonifaktorid on seega võtmerolliga osalejad ekspressiooni kontrolli lõpus.