Televisiooniväljundite

Televisiooniväljundid, tuntud ka kui väljundsignaalid või saatesignaalid, viitavad televisioonisüsteemide poolt edastatavatele signaalitele, mida saab vastu võtta ja kuvada teleriekraanil. Need signaalid sisaldavad nii pildi- kui ka heliteavet. Ajaloo jooksul on televisiooniväljundite standardid arenenud, et parandada pildikvaliteeti ja edastamise tõhusust.

Varaseimad televisiooniväljundid olid analoogsignaalid, mis edastasid pildi ja heli koos ühe signaalina. Levinud analoogstandardid hõlmasid NTSC Ameerika Ühendriikides ja Jaapanis, PAL Euroopas ja Austraalias ning SECAM Prantsusmaal ja mõnedes Ida-Euroopa riikides. Need standardid erinesid resolutsiooni, kaadrisageduse ja värviedastuse poolest.

Tänapäeval on enamik televisiooniväljunditest digitaalsed. Digitaalsed väljundid pakuvad paremat pildikvaliteeti, laiemat värvigammat ja suuremat vastupidavust häiretele. Levinud digitaalstandardid on DVB (Digital Video Broadcasting) Euroopas ja teistes piirkondades ning ATSC (Advanced Television Systems Committee) Põhja-Ameerikas. Digitaalsed väljundid võimaldavad ka mitmesuguseid kuvasuhteid, sealhulgas laiekraani 16:9. Lisaks televisioonivõrkudest tulevatele väljunditele on tänapäeval populaarsed ka erinevad video väljundi standardid, mida kasutatakse seadmete nagu Blu-ray mängijad, mängukonsoolid ja arvutid ühendamiseks teleritega. Nendeks on HDMI (High-Definition Multimedia Interface) ja DisplayPort, mis edastavad kõrglahutusega videot ja heli ühtse kaabli kaudu.