Taastumisvõimet

Taastumisvõime on võime taastada süsteemi funktsioonid ja struktuur pärast häireid, kahjustusi või muid väliseid mõjusid. See hõlmab nii täielikku taastumist kui ka ajas toimunud kohanemist uueks stabiilseks olekuks. Taastumisvõime võib ilmneda erinevates tasandites, alates looduslike ökosüsteemide taastumisest kuni tehniliste süsteemide ja sotsiaalsete infrastruktuuride kohanemisvõimeeni.

Taastumisvõimet käsitletakse erinevates valdkondades. Ökosüsteemides tähistab see võimet taastuda ennehäire tasemele või uude funktsionaalsele seisundile pärast disturbanse sadenemist. Infrastruktuuris ja tehnilistes süsteemides hõlmab see taastmist rikkest kiiresti ja jätkusuutlikult, sealhulgas varunduste ja taastamisplaanide rakendamist. Organismidel võib tähendada taastumist tervise ja ehitiste jäiguse tagamist pärast osa kahjustumist. Sotsiaalsetes ja majandussüsteemides puudutab see kriiside mõju vähendamist ning toimivuse ja elujõu kiiret taastamist.

Indikaatorid ja mõõtmine keskenduvad ajale kuni funktsionaalse taastumiseni (taastumisaeg), kogusele taastunud funktsioonile ning taastumise kiirusele. Tüüpilised näitajad on aeg varu- ja teenindusvõimaluste taastumiseks, kogu funktsionaalsuse taastumise aste ning resistentsuse ja kohanemisvõime tasakaal. Meetmed võivad hõlmata simulatsioone, ajaloolisi andmeid ja riskianalüüse.

Faktorid, mis mõjutavad taastumisvõimet, hõlmavad redundantsust, modulaarsust, varundamist, domostikut kaitsemeetmeid, monitorimist, hooldust ning ümberkorralduste võimet ootamatute stiimulite korral. Taastumisvõime on oluline vastupanuvõime ja jätkusuutlikkuse osa ning seda kasutatakse riskide juhtimisel, planeerimisel ja kriisiohjamises. Näiteks metsade taastumine pärast tulekahju, andmekeskuste varundusvõime ja linnade kriisilahendusstrateegiad illustrateerivad selle mõiste mitmekülgsust.