Sünkrotronikiirgus

Sünkrotronikiirgus, tuntud ka kui sünkrotronvalgus, on elektromagnetkiirgus, mis tekib laetud osakeste, tavaliselt elektronide, liikumisel mööda kõverat trajektoori magnetväljas. See protsess toimub sünkrotronides, kus osakesi kiirendatakse ja hoitakse ringikujulisel orbiidil. Kui elektronid painduvad magnetväljade mõjul, kiirgavad nad energiat igas suunas.

Sünkrotronikiirgus on oma omadustelt väga mitmekülgne. See on tavaliselt väga ere, hästi kollimeeritud ja katab laia elektromagnetkiirguse spektrit, ulatudes ultraviolettkiirgusest ja röntgenikiirgusest infrapuna- ja isegi nähtava valguse piirkonda. Selle kiirguse omadusi, nagu intensiivsus, polarisatsioon ja spektriline jaotus, saab täpselt reguleerida, muutes magnetväljade tugevusi ja osakeste energiat.

Seda kiirgust kasutatakse laialdaselt teaduslikes uuringutes ja tehnoloogilistes rakendustes. Teaduses on sünkrotronikiirgus asendamatu tööriist materjaliteaduses, bioloogias, keemias ja füüsikas. Seda kasutatakse objektide struktuuri määramiseks, aatomite ja molekulide uurimiseks ning materjalide omaduste analüüsimiseks. Näiteks saab seda kasutada uute ravimite väljatöötamisel, materjalide defektide tuvastamisel või isegi arheoloogiliste leidude uurimisel.