Sõnaseadmises

Sõnaseadmine ehk sõnade moodustamine on keeleteaduse osa, mis uurib, kuidas luuakse uued sõnad olemasolevate tüvede, juurte ja morfeemide ühendamisel. See teema hõlmab nii sõnade semantilise tähenduse muutumist kui ka nende vormi loomist ning aitab mõista keele dünaamikat ja laienemist.

Peamised moodustamisviisid on derivatsioon ja koostamine. Derivatsioon loob uusi sõnu, lisades tüvele afaksid (ees- või lõppafiksid) ning muutes sel moel tähendust ja kategooriat. Koostamine ehk liitsõnade moodustamine ühendab kaks või enam iseseisvat sõna ning loob uue termini, mille tähendus on tavaliselt seotud algsete sõnade omadustega; näited: raudtee, koolikott.

Sõnaseadmine on sageli produttiivne ning reageerib keelekasutuse muutustele, tehnoloogia arengule ja laenele. Neologismid võivad tekkida uutel nähtustel või valdkondade sünniga ning neid jälgivad sõnaraamatud ja keeletoimetajad. Mõnikord muutuvad uued sõnad kiiresti kasutatavaks kõnes või kirjanduses, teinekord jäävad püsivamaks terminiks.

Uurimine hõlmab ka analüüsi ja kirjakeelt: keeleõpetus, sõnavara dokumenteerimine ning arvutiteadus, kus morfoloogiline märgendamine ja teksti töötlemine vajavad sõnaseadmisreegleid. Sõnaseadmine on seega oluline osa keeleelust, mis ühendab semantika, vormi ja kasutust ning aitab keelel kasvada ja muutuda.