sõnaseadmisreegleid

Sõnaseadmisreeglid ehk sõnade moodustamise reeglid kirjeldavad, kuidas keel loob uusi sõnu olemasolevate juur- või vormielementide põhjal. Need reeglid on osa keele morfoloogiast ja leksikast ning tagavad sõnavara ühtsuse, loogilisuse ja mõistetavuse. Sõnaseadmisreeglid hõlmavad peamiselt kolme moodustamisviisi: derivatsiooni (sõnade moodustamine lisanditega, näiteks sufiksid või prefiksid), kokkupanemist (uute sõnade moodustamine ühendades kaks või enam põhielemendi) ning mõnikord konversiooni (sõna muutub kasutusliigilt teisele, ilma vormi muutmata).

Derivatsioonil lisatakse märgisõna tähendus või kategooria; kokkupanemisel moodustuvad uued mõisted liitmise teel ja see laieneb-võib hõlmata erinevaid liiteid. Lisaks on oluline laenude kohanemine, kus laensõnade vormid vormistatakse vastavalt emakeele reeglitele ja võimalikel hääldus- või kirjapilireeglitele.

Fonotaktika ja kirjapilt on samuti osa sõnaseadmisreeglitest: need määravad, kuidas sõnu hääldatakse ja kirjutatakse ning millised helilised muutused või kirjapiltilised piirangud võivad sõnade moodustamisel esineda. Reeglid võivad hõlmata ka ühtlustatud stiili ja standardiseerimise aspekte keeletegevuses.

Kasutuslikult on sõnaseadmisreeglid keelenormide alus. Need juhendavad sõnavara loomist ja muutumist, sõnaraamatute ja grammatikate koostamist ning õpetust, tõlkimist ja kirjandustegevust, aidates keeletruudust ja järjepidevust säilitada.