Sõeluuringute

Sõeluuringud (screening) on tervishoiupraktika, mille eesmärk on kontrollida tervete inimeste seas haigusi enne sümptomite ilmnemist, et suurendada varajase avastamise võimalusi ja vähendada haiguste koormust. Sõeluuringud erinevad diagnostilistest testidest: diagnostika keskendub haiguse olemasolu tuvastamisele sümptomite korral, sõeluuringud aga kaaluvad asümptomaatilisi isikuid populatsioonitasandil.

Kava ja korraldus on tavaliselt populatsioonipõhised ning neid suunavad vanuse, sugu või muu risk (nt perekondlik ajaloo) alusel määratud rühmad. Sõeluuringute programmid hõlmavad teavitamist, nõusolekut ja kvaliteedi tagamist ning tulemuste järkjärgulist töötlemist ja järelmeetmeid.

Levinumad sõeluuringud hõlmavad rinnavähi sõeluuringut mammograafia, emakakaelavähisõeluuringut Pap-testi või HPV-testimisega ning kolorektaalse vähi sõeluuringut, mis võib sisaldada väljaheidete testimist või kolonoskoopiat. Mõnes riigis on lisatud kopsuvähi sõeluuring kõrgema riskiga isikutele madala doosi CT-skaneerimisega. Sõeluuringute kriteeriumid ja sagedus sõltuvad riigi teaduslikust tõendusbaasist ja ressurssidest.

Kasud hõlmavad varajast avastamist ja elulemusparandust, kuid kaasnevad riskid nagu valepositiivsed ja valenegatiivsed tulemused, üleuuring ja ülediagnoosimine. Seetõttu keskendutakse teavitusele, kaasavale otsustustegevusele ja pidevale kvaliteedi hindamisele.

Rahvusvahelised organisatsioonid ja riiklikud tervishoiuametid annavad juhiseid sõeluuringute eesmärkide, tõendusbaasi ja eetika kohta. Eestis on sõeluuringud suunatud teatud vanuse- ja riskigruppidele, et parandada rahvastiku tervist ja haiguste varajast avastamist.