Sonaripõhiste
Sonaripõhiste süsteemide mõiste viitab tehnoloogiale, mis põhineb helilaineid kasutaval tajumisel vee all või sarnastes keskkondades. Sõltuvalt meetodist eristatakse aktiivset sonarit ja passiivset sonarit. Aktiivne sonar tekitab heli ja analüüsib tagasipeegeldunud signaali, mille abil määratakse objektide asukoht, suurus ja kaugus. Passiivne sonar kuulab ümbruse heliallikate signaale ning ei kirjuta heli ise. Mõlemas variandis kasutatakse akustilisi andureid ning keerukat signaalitöötlust.
Peamised komponendid on saatja/vastuvõtja transduktorid, signaalitöötlus- ja arvutussüsteemid. Aktiivsed süsteemid kasutavad time-of-flight (helilainete läbimiseks kuluv aeg)
Rakendused hõlmavad meresõitu ja navigatsiooni, veealust kaardistamist, ohutuse tagamist allveelaevade ja robotite abil ning bioloogiliste uuringute
Piirangud ja keskkonnamõjud hõlmavad signaali sõltuvust veetingimustest (temperatuur, soolsus, peegeldus), piiratud sagedusalasid ja suhtelist eraldusvõimet. Helinõudlik