Serverikeskkonnad

Serverikeskkond on arvutiteenuste ja rakenduste toimimiseks vajalik kooslus serveritest, operatsioonisüsteemidest, rakendustarkvarast ja võrgutingimustest. See hõlmab riistvara, tarkvara ja andmeid ning võimaldab teenuste arendamist, testimist, juurutamist ning kasutamist.

Keskkondi eristatakse elutsükli alusel: arendus-, testimis-, staging- ja tootmiskeskkond. Eristamise eesmärk on vähendada riske ja tagada kvaliteet. Arhitektuuriliselt kasutatakse nii füüsilisi servereid kui virtuaalmasinaid (VM-id) ning konteineripõhiseid lahendusi (konteinerid, Docker) ning orkestratsiooniplatvorme (Kubernetes). Pilvepõhised teenused võivad olla avalikes pilves, erapilves või hübriidpilves.

Peamised komponendid on riistvara, operatsioonisüsteemid, rakenduste kiht, võrguseadmed ja andmed, sealhulgas varundus. Infrastruktuuri haldamisel kasutatakse infrastruktuuri koodina (IaC) lahendusi ning CI/CD-vooge: Terraform ja Ansible ning GitLab CI, Jenkins. Keskkonnad võivad olla pilveinfrastruktuuriga, on-premises või nende kombineeritud.

Turvalisus ja vastavus on keskmes: identiteedi- ja juurdepääsuhaldus (IAM), andmete krüptimine (at rest ja in transit), regulaarne varundamine ning logide kogumine ja auditeerimine. Juurdepääsupiirangud, tarkvarauuendused ja vastavusnõuete täitmine on kriitilised.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad arendus- ja testikeskkondi funktsioonide katsetamiseks, stagingi tootmiskeskkonna paremaks peegeldamiseks ning tootmiskeskkond annab teenustele stabiilsuse, kättesaadavuse ja skaleeritavuse. Serverikeskkond on mitmekihiline ja elav süsteem, mis nõuab planeerimist, automatiseerimist ning pidevat monitorimist.