Seaduspärasuste

Seaduspärasuste ehk seadusjärgsete pärandusõiguste mõiste viitab Eesti pärimisõiguses neile õigustele ja varadele, mida seadus annab teatud lähisugulastele ja perekonnaliikmetele ning mida ei saa täielikult vähendada või kõrvale jätta testamendiga. Need õigused tagavad, et pärandi jaotamisel on olemas minimaalne osa neile, keda seadus loeb pärijateks.

Seaduspärasused kehtivad peamiselt siis, kui surijalt jätkub pärandit, ning nende kohaldamine sõltub pärijate ulatusest ja suhtest surmapäeva hetkel. Eriti oluline on abikaasa, lapsed ning mõnikord vanemad või teised lähisugulased, kellele seadus on ette näinud teatud osa pärandist. Seaduspärane osa on loodud selleks, et vältida täielikku varanduse liikumist ainsale testamenti alusel määratud objektile, jättes teatud kogusumma või vara mittesõltuvalt testamendist pärijatena.

Pärandi jaotamisel tuleb seaduspärasused arvesse võtta enne või paralleelselt testamendi täitmisega. Kui testament ületab seaduslikke õigusi või kui pärijad leiavad, et nende seadusjärgne os (või osa sellest) on piiratud, võivad nad esitada nõuet või seaduse kohast täiendavat kaitset pöörduda kohtu poole. Seaduspärasuste käsitlemine hõlmab nii õiguste tuvastamist kui ka nende realiseerimise korraldamist pärijate korraldamise käigus.

Seaduspärasused on tähtis aspekt pärimisõiguses ja neid käsitletakse koos testamendi, pärijate ulatuse ja vara koosseisuga, et tagada õiglane ja kooskõlas kehtiva õigusaktiga pärandi jaotus.