Sünkroonsüsteeme

Sünkroonsüsteeme, tuntud ka kui sünkroonmootoreid, on elektrimootorid, mis töötavad sünkroonkiirusel. See tähendab, et rootori pöörlemiskiirus on täpselt sama kui magnetvälja pöörlemiskiirus staatoris. Sünkroonsüsteeme koosnevad tavaliselt staatorist, millel on mähised, mis loovad pöörleva magnetvälja, ja rootorist, mis võib olla kas alaliselt magnetiseeritud või elektromagnet. Sünkroonsüsteeme ei vaja käivitamiseks pöörlevat magnetvälja, nagu asünkroonmootorid, vaid vajavad käivitusmehhanismi, et saavutada sünkroonkiirus.

Sünkroonsüsteeme on kahte peamist tüüpi: harjadega ja harjadeta. Harjadega sünkroonsüsteemides edastatakse vool rootorile harjade ja kollektorite kaudu. Harjadeta sünkroonsüsteemides edastatakse vool rootorile magnetvälja abil, mis indutseerib rootori mähistes voolu. Sünkroonsüsteeme kasutatakse laialdaselt erinevates rakendustes, sealhulgas tööstuslikud ajamid, elektrisõidukid ja taastuvenergia süsteemid. Nende eelised hõlmavad kõrget efektiivsust, täpset kiirusekontrolli ja head võimsustegurit. Neil on aga ka mõned puudused, näiteks vajadus alalisvooluallika või käivitusmehhanismi järele ning suuremad kulud võrreldes asünkroonmootoritega. Sünkroonsüsteeme on erinevat tüüpi, sealhulgas püsimagnetitega sünkroonmootorid (PMSM), sünkroonmootorid hambumooduliga (SyRM) ja reluktantsmootorid.