Sõnaliitmine

Sõnaliitmine on eestikeelses keeles levinud protsess, mille käigus kaks või enam tähendusega sõna ühendatakse uueks leksikaalseks üksuseks. Uus liitsõna võib väljendada tervikut või tihti koondada semantilised seosed koostisosade vahel. Sõnaliitmine on üks peamisi moodustusviise, millega laenubkeele asemele tekib uusi termineid ning igapäevane sõnavara rikastub.

Liitsõnad jagunevad kirja vormi järgi peamiselt kolme tüüpi: suletud liitsõnad, hübriidsed liitsõnad ja lahtised liitsõnad. Suletud liitsõnad kirjutatakse koos, näiteks koolibuss, raamatukogu, lennujaam. Hübriidsed liitsõnad ühendavad osa kirjutatuna ja osa eraldi, näiteks eesti-vene sõnaraamat. Lahtised liitsõnad kirjutatakse tavaliselt kahe sõnana, kuid moodustavad semantilise ühiku, näiteks riigi eelarve või liikuv näide kirjeldavatest ühenditest.

Kasutus ja normid: sõnaliitmine võimaldab moodustada uusi termineid tehnilises ja igapäevases keeles ning aitab väljendada mitmetähenduslikke seoseid lühidalt. Liitsõnad võivad olla produktiivsed ning nende kirjutusviis ja vorm kohanduvad keelelise kontekstiga. Orthograafia ja grammatilised reeglid sätestavad, millal liitsõnad kirjutatakse ühte sõnana, millal hübriidsõnana ning millal jääb kirjutus kahe sõna piiridele. Need Normid ning leksikograafia järgib keeleasutuste ja sõnaraamatute juhiseid.