Rakumembraanides

Rakumembraanid on rakkude ümbrised membraanid, mis eraldavad raku sise-ruumi väliskeskkonnast ning kontrollivad ainevahetust ja rakusisest suhtlust. Need esinevad nii plasmas membraanis kui kõigi organellide ümbrustes. Membraanide peamine koostis on fosfolipiidide kahekihiline lipiidide kiht, millel on amfipaatilised Fosfolipiidid moodustavad lipiidide bilipidkihi. Kiht on dünaamiline ja poolvalgu‑ ning valgulaotud. Lisaks sisaldub membraanides kolesterool (peamiselt loomrakkudes), sfingolipiide ning erinevaid lipiide, mis annavad struktuurset stabiilsust ja vedelat nii-öelda plastilisust.

Valkude roll on membranides suur: integreeritud (transmembrane) ja perifeersed valgud moodustavad kanalid, transporterid, retseptorid ja ensüüme. Sõltuvalt funktsioonist võivad valkude kõrval paikneda glükoproteiinid ja glükolipiidid, mis osalevad rakuväline signaalide vastuvõtmise ja rakkudevahelisel tunnustamisel. Membrani asymmeeria ja vedelike koostisosade erinevus annavad rakkudele spetsiifilised omadused ja signaalvõrgud.

Funktsioonid hõlmavad kaitset ja seletuvust: kontrollitud läbitungimine ja transport kõrval, aktiveerimine ja energiatarve (aktiivne transport, näiteks ATP‑pumba kaudu), ning molekulide liikumise suunamine. Membraanid on kesksed signaali vastuvõtul ja transduktsioonil, mis võimaldab rakul reageerida muutustele väliskeskkonnas. Lisaks võimaldavad need rakul adhesiooni, endotsüüti ja jääkühendite korraldust. Eellüüs, organellide membraanid võivad olla lipiidide ja valkude poolest erinevad ning neil on erinevad funktsionaalsed rollid. Prokarüootides ja arheades võivad lipiidide koostis ja ühendite ökosüsteemid erineda, kuid kõik korduvad põhireeglid säilitud.