Päikesefilterite

Päikesefilterite ehk UV-filterite mõiste viitab päikesekaitse koostisosadele, mida lisatakse päikesekaitsekreemidele, losjoonidele ja teistesse kosmeetikatoodetesse UV-kaitse tagamiseks. Need filtrid aitavad vähendada nahale langevat ultraviolettkiirgust, mis võib põhjustada päikesepõletust, enneaegset vananemist ning suurendada nahavähi riski. Filtrid jagunevad kaheks peamiseks rühmaks: keemilised filtrid, mis absorbeerivad UV-kiirgust, ning füüsikalised filtrid, mis peegeldavad ja hajutavad kiirgust. Füüsikalised filtrid hõlmavad tsinkoksiidi ja titaandioksiidi.

Keemiliste filtrite puhul sõltub kaitse spektrist ning iga toote SPF- ja UVA-kaitse näitajad võivad erineda. Füüsikalised filtrid annavad sageli koheva kaitse ja neid kasutatakse tihti veekindlate või sportlike toodete koostises. Keemilised filtrid võivad olla kõigi UV-range jaoks, kuid nende kontsentratsioonid ning ohutusriskide hindamine on riigiti erinev.

Regulatsioon ja ohutus: Euroopa Liidus on UV-filterid lubatud kosmetikalainetes ning nende kasutuslepingud ja maksimaalsed kontsentratsioonid on määratletud. Ameerika Ühendriikides reguleerib FDA päikesefiltere kosmeetika koostisosadena ning tootjate nõueteks on ohutusandmete ning märgistuse järgimine. Mõned UV-filterid on seotud keskkonnamõjudega, eriti mereökosüsteemidele, mis on viinud uurimuste ja poliitikauurimiste suurenemiseni ning aruteludesse „reef-safe“ lahenduste ja piirangute üle.

Kasutamine: Toodete kaitseks tuleb neid kasutada laia spektriga SPF-kaitsega, kanda enne päikesevalguse eest kaitset ning korrata iga kahe tunni järel või pärast ujuda ja higistamist. Uuenduste suund on vähese valge jäägiga ning nanoosakesi kasutavate filtrite arendamine, et parandada nahahooldust ja esteetilist välimust.