Pulsioksümeetrid

Pulsioksümeetrid on mitteinvasiivsed seadmed, mis hindavad arteriaalse vere hapnikusaturationi (SpO2) ja pulssagedust. Need tavaliselt kasutavad sõrmeklaasi või käekeskusega sensorit, mida asetatakse sõrmele, varbale või mõnele teisesele kehaosale ning neid kasutatakse nii haiglates, kliinikutes, häirekeskustes kui ka kodustes tingimustes.

Seadmed toimivad fotopleytmograafia põhimõttel: need kannavad kahte valguslained, tavaliselt punast (umbes 660 nm) ja infrapuna (umbes 940 nm). Valgus läbib kudet või peegeldub ning sensor mõõdab imendunud valguse osa. Hapnikuga seerivat ja deoksühemoglobiini omand on erinev, mille põhjal arvutatakse SpO2 ning samaaegselt registreeritakse pulssagedus.

Tüübid ja kasutusvaldkonnad on mitmekesised: finger- või käekellast sensorid, kaasaskantavad või ka beebidele mõeldud välistensorid. Kasutatakse haiglates ja operatsioonisaalides, intensiivravi, kodu jälgimiseks ning spordis ja sõidukite meditsiinilises valdkonnas, kus on vaja pidevat hapnikutaset ja pulssi jälgida.

Täpsus ja piirangud: pulsioksümeetrid on üldiselt usaldusväärsed kergete tingimuste puhul, kuid tulemused võivad muutuda liikumise, kehva perifeerse verevarustuse, küüne- või kunstküünte, küttvate valgusallikate või tugeva valgusmõju korral. Ülemäärane värvimuutus või pigmentatsioon võivad tekitada vigu. Need seadmed ei asenda arteriaalset verega õhustiku analüüsi kriitilistes olukordades ja nende näiteid tasub käsitleda koos kliinilise hindamisega.

Ajalugu: pulsioksümeetrite arenduses mängis olulist rolli Takuo Aoyagi 1970ndatel, kelle tööd lõid aluse tänapäevasteks kliinilisteks ja domestiseeritud seadmeteks. Tänapäeval on need laialdaselt kättesaadavad ja kasutatavad II tase meditsiinis ning isiklikus tervise jälgimises.