Progeniitrakkudest

Progeniitrakkudest viitab mõiste rakkudele, mis on tekkinud tüvirakkudest ja millel on piiratud isekordumise võime ning võime diferentseeruda kindlatele rakuliinidele. Need rakud esindavad vaheühendit arengu ja kudede remondi vahel: nad paljunevad piisavalt, et anda vajalik arv rakke, kuid nende diferentseerumisvõimalused on piiratud võrreldes tüvirakkudega.

Progeniitorrakud on üldiselt seotud konkreetse liiniga ja neil on suunatud areng. Nad reageerivad tuumade ning külg.kodeerivate nišide signaalidele, mis määravad, millist rakuliini nad lõpuks moodustavad. Enamikul juhtudel on neil piiratud või lõpetatud isekordumise võime, mis tagab kontrolli rakkude arvu ja liigile sobiva eraldi tootmise.

NäitedProgeniitorrakkudest varieeruvad kudede lõikes. Vererakkude progenitorrakud annavad erütrotsüüte, valgeliblesid ja trombotsüüte. Närvivõimaluste progenitorrakud võivad areneda neuroonideks, astrotsüütideks või oligodendrotsüütideks. Soolekudede progenitorrakud toodavad peensoole rakuliine, sealhulgas absorbeerivaid ja sekretorilisi rakke. Maksakudede progenitorrakud võivad areneda hepatotsüütideks või kolangiotsüütideks. Marekse ja sidekoe progenitorrakud võivad erineda luu- ja kõhrkoe rakkudeks ning rasvkoeks.

Erinevus tüvirakkudest seisneb peamiselt potentsiaali ulatuses: tüvirakud võivad olla pluripotentsed või multipotentsed ning neil on suurem isekordumise võime, mis muudab need potentsiaalselt ohtlikumaks kontrollimisel. Progeniitorrakud on seetõttu keskmes kudede kasvus ja taastusprotsessides ning neid uuritakse regenereerimismeetodite ja transplantatsiooniteraapiate potentsiaalsetena. Uurimist suunavad alati rakulised markersid, funktsionaalsed testid ja nišikeskkonna mõju.