Presumtsioon

Presumtsioon on uskumus või järeldus, mille kohta eeldatakse, et see on tõene, põhinedes tõenäosusele, kogemusele või kehtivatele reeglitele, kuid mille tõepõhja ei ole otsese tõendiga kinnitatud. Üldises tähenduses kasutatakse presumtsiooni, et tegevus või otsus saaks edasi arutatud või ellu viidud puuduliku või ajalise tõendusmaterjali korral.

Logikas ja argumendis on presumtsioon sageli lähtepunt või hüpotees, mis võetakse argumendi koostisosana ning mida võib edasi kasutada järelduste tegemisel. See ei kinnita fakti kui tõde; see on mõnikord lihtsalt kaasriie, mis tuleb hiljem kontrollida või ümber lükata uute tõendite ilmnemisel.

Õiguses on presumtsioonid reeglid või õigussüsteemi eeskirjad, mille alusel teatavat fakti käsitletakse kui tõestatavat, kuni teised tõendid näitavad vastupidist. Nendeks võivad olla nii ümber lükatavad (rebuttable) kui lõplikult kinnitavad (conclusive/irrebuttable) presumtsioonid. Kõige kuulsam näide on süütuse presumtsioon: inimene on süütu kuni süü tõendatakse. Teised näited võivad hõlmata teatud avalikes või lepingulistes olukordades kehtestatud oletusi.

Teaduses ja statistikas kasutatakse mõistet sagedamini kui eeldust või hüpoteesi, kuid mõnikord võib kõnekeeles kohata ka sõna presumtsioon. Oluline on mõista, et presumtsioonid võivad olla ekslikud ning neid tuleb vajadusel asendada või täpsustada uute tõenditega.

Seonduvad mõisted: oletus, eeldus, järeldus, tõend, tõendatavus.