Polümerisatsioonireaktsioonidest

Polümerisatsioonireaktsioonidest on keemilised protsessid, mille käigus väikeseid molekulide, nimetatud monomeeride, ühendatakse pikematesse makromolekulidesse – polümeeridesse. Need reaktsioonid on fundamentaalsed polümeeride tootmisel, mis on laialdaselt kasutusel materjalide, plasti, tekstiilide ja muude toodete valmistamisel.

Polümerisatsioonireaktsioonid jagunevad peamiselt kaheks peamiseks liigiks: ketsi- ja tsootsiiliseks polümerisatsiooniks. Ketsiilises polümerisatsioonis avanevad monomeeride piimedalad (või muud reageerivad rühmad) aktiivsete keskuste (või iniitsiatorite) mõjul, moodustades pikemaid ketseid. Näiteks vinylikloriidi polümerisatsioon viib PVC (polüvinüülkloriidi) tekkimiseni. Tsootsiilises polümerisatsioonis osalevad monomeerid, mis on juba polümeeris seotud, ja reaktsioon toimub nende vahelineid sidemeid muutes. Näiteks epoksühartsid moodustuvad tsootsiilisel polümerisatsioonil.

Polümerisatsioonireaktsioonide kiirus ja efektiivsus sõltuvad temperatuurist, iniitsiatorite kontsentratsioonist ja monomeeride omadustest. Reaktsioonid võivad toimuda ka vees või orgaanilistes lahustites, kuid paljud polümeerid valmistatakse ka kuivamas keskkonnas. Polümerisatsioon on oluline protsess ka biopolümeeride, näiteks tseelluloosi ja proteiinide, moodustumisel.

Polümeeride omadused, nagu tugevus, elastsus ja lahustuvus, sõltuvad nende struktuurist ja monomeeride valikust. Polümerisatsioonireaktsioonide kontrollimine võimaldab tuletada soovitud omadustega materjale, mis on oluline mitmesuguste tehnoloogiliste ja arenduste valdkondades.