Polymeriseeruda

Polymeriseeruda tähendab keemilist protsessi, mille käigus väikesed molekulid ehk monomeerid seostuvad omavahel ja moodustavad pikemad molekulid – polümeerid. Seda protsessi võib kohata looduses biopolümeeride kujul (nt DNA, RNA, valgud) ning see on laialdaselt kasutusel ka tööstuses plastmassi ja tekstiilide tootmises. Polümeeri omadused sõltuvad monomeeride tüübist ning sellest, milline mehhanism reaktsioonis domineerib.

Peamised polümeriseerumise tüübid on lisandühendus (ahelapõhine) polümeriseerumine ja kondenseeruv (step-growth) polümeriseerumine. Lisandühenduses liituvad monomeerid järjest ahelasse, sageli käivitaja või radikaalse mehhanismi abil. Kondenseerumisel reageerivad monomeerid üksteisega ning eralduvad kõrvalproduktidena väikesed molekulid, näiteks vesi, mis muudab reaktsiooni kulgu. Erinevad mehhanismid hõlmavad radikaalset, anioonilist ja katioonilist polümeriseerumist.

Kontrollitud või elav polümeriseerumine (living/controlled polymerization) võimaldab täpsemalt kontrollida polümeeri pikkust ja struktuuri. Selle jaoks on arendatud meetodid nagu RAFT ja ATRP, mis annavad parema kontrolli reaktsiooni juhitavuse ja polümeeri arhitektuuri üle. Reaktsiooni tingimused, sealhulgas temperatuur, lahusti ja monomeeride funktsionaalsus, mõjutavad lõpp-produkti omadusi.

Rakendused hõlmavad pakendamist, ehitusmaterjale, tekstiili- ja katteid, elektroonikatehnoloogiaid ning biomeditsiinilisi polümeere. Uuringud keskenduvad ka biolagunevate ja taaskasutatavate polümeeride arendusele ning keskkonnamõju vähendamisele.