Polümeriseerimismetodid

Polümeriseerimismetodid viitavad erinevatele keemilistele protsessidele, mille abil väikesed molekulid, mida nimetatakse monomeerideks, ühendatakse pikkadeks ahelateks, mida nimetatakse polümeerideks. Nende meetodite valik sõltub suuresti monomeeride tüübist, soovitud polümeeri struktuurist ja omadustest ning tootmise eesmärkidest.

Üks peamisi polümeriseerimise tüüpe on ahelpolümerisatsioon. Selles protsessis lisatakse monomeerid järjestikku kasvavale polümeeriahelale, kusjuures iga monomeeri lisandumine algatab järgmise monomeeri liitumise. Ahelpolümerisatsioon võib toimuda radikaal-, katioon- või anioonmehhanismide kaudu, kusjuures kasutatav algatussüsteem määrab ahela kasvu.

Teine oluline kategooria on astmelise kasvuga polümerisatsioon. Selles protsessis reageerivad monomeerid või oligomeerid üksteisega, moodustades järjest pikemaid ahelaid. Erinevalt ahelpolümerisatsioonist ei vaja astmelise kasvuga polümerisatsioon spetsiifilist algatajat, vaid monomeerid sisaldavad reaktiivseid funktsionaalrühmi, mis võivad omavahel reageerida.

Lisaks nendele kahele peamisele kategooriale on olemas ka spetsiifilised polümeriseerimismeetodid, nagu näiteks avatud ringiga polümerisatsioon, kus tsüklilised monomeerid avanevad ja ühinevad polümeeriahelaks, ning koordinaatsionpolümerisatsioon, mida kasutatakse tihti stereoregulaarsete polümeeride, näiteks polüpropüleen, tootmiseks. Polümeriseerimistingimuste, nagu temperatuur, rõhk ja lahusti, hoolikas kontroll on vajalik soovitud polümeeri saamiseks.