Peertopeervõrgud

Peertopeervõrgud, tuntud ka kui P2P-võrgud, on hajusa arhitektuuriga arvutivõrgud, kus iga osaleja (peer) võib toimida nii kliendi kui ka serverina. Erinevalt traditsioonilistest kliend-server-mudelitest, kus kesksel serveril on spetsiifilised ülesanded ja kliendid ainult tarbivad teenuseid, on P2P-võrkudes kõigil osalistel võrdsed õigused ja kohustused. See tähendab, et iga võrgu liige saab jagada oma ressursse, nagu failid, arvutusvõimsus või võrguriba laius, teiste liikmetega, samal ajal kui ta ise neid ressursse ka teistelt vastu võtab.

P2P-võrkude peamised eelised on nende skaleeritavus ja vastupidavus keskkonnanõuetele. Kuna ressursse jagavad paljud osalejad, ei teki ühtegi üksikut kitsaskohta, mis võiks kogu süsteemi tööd häirida. Kui üks liige võrgust lahkub, jätkavad teised liikmed teenuste pakkumist, tagades süsteemi töökindluse. Samuti on P2P-võrke keerulisem tsenseerida või sulgeda, kuna puudub keskus, millele rünnata.

Peamine kasutusala peertopeervõrkudele on failide jagamine, nagu seda näevad sellised teenused nagu BitTorrent. Samuti kasutatakse neid krüptovaluutades, nagu Bitcoin, kus plokiahelat hooldavad ja valideerivad paljud võrguliikmed. Lisaks on P2P-tehnoloogiat kasutatud turvalise kommunikatsiooni, levitatud andmetöötluse ja voogedastuse lahendustes.

Siiski esineb peertopeervõrkudega seotud ka väljakutseid, näiteks turvalisus ja autoriõiguste rikkumised failijagamisel. Samuti võib võrgu tõhusus sõltuda osalejate arvust ja nende võrgukiirusest.