Paravirtualiseerimine

Paravirtualiseerimine on virtualiseerimise tehnika, mille korral külgne operatsioonisüsteem (guest) on muudetud koostööks hüperviisoriga. Selle asemel, et emuleerida kogu riistvara, kasutab guest paravirtualiseeritud draivereid ja hüperkõnesid, mis võimaldavad hüperviisoril täita operatsioonide üle otse ja tõhusamalt. See vähendab virtualiseerimisest tingitud ülekandekoormust ja saavutab suurema jõudluse võrreldes täieliku emulatsiooniga.

Paravirtualiseerimine oli varases virtualiseerimise ajastus populaarne lahendus, kui riistvara toetus polnud piisav. Xen on selle tehnika kõige kuulsam rakendus; Linuxi ja Windowsi jaoks on olemas PV-draiverid, mis viivad I/O ja muu tegevuse paravirtualiseeritud viisil läbi. Põhieelisus seisneb guesti koostöös hüperviisoriga ning piiranguna OS-i kohandamisel, et see saaks kasutada PV-liideseid.

Peamised piirangud on kohandamisnõue: külg-OS peab olema modifitseeritud töötama PV-liidestega, mis tähendab, et mitte kõik operatsioonisüsteemid ei toeta PV-draivereid. Lisaks võib PV-i kasutamine vähendada ühilduvust vanemate või mittestandardsete süsteemidega. Tänapäeval on riistvaraline tugi (Intel VT-x, AMD-V) suurendanud täiemahulise virtualiseerimise kasutust ning paljud keskkonnad kasutavad HVM-iga kombineeritud lahendusi või PVH-lahendusi, et saada nii jõudlust kui ka laiemat ühilduvust. Paravirtualiseerimine jätab siiski olulise koha ajaloolises ja mõnes spetsiifilises virtuaalistoruumis, kus koostoimet on otstarbekas kontrollida.