Paralüüsi

Paralüüsi ehk lihasnõrkuse mõiste hõlmab kehaosa liikumise või tunnetuse kadumist, mis tekib närvisüsteemi kahjustuse tõttu. See võib tuleneda ajukoore, seljaaju või perifeersete närvide haigustest või vigastustest. Paralüüsi vormid võivad olla täielikud (paralüüs) või osalised (parees).

Kõige sagedasemad vormid sõltuvad kahjustuse asukohast: parapleegia ehk paralüüs alajäsemetes ja tetrapleegia ehk paralüüs neljas jäsemes. Parees viitab osalisele halvatusele; täielik paralüüs tähendab liikumis- ja sageli ka tundlikkuse kaotust kogu mõjutatud piirkonnas.

Põhjused hõlmavad traumaatilist seljaaju- või ajukahjustust, insulti, demüeliniseerivaid haiguseid (nt sclerosis multiplex), neuromuskulaarseid haigusi, infektsioone (nt poliomüeliit), toksiinide mõju ning kasvajaid. Närviimpulsid võivad blokeeruda nii ajus kui seljaajus kui ka perifeersetes närvides, mis viib erineva ulatusega puudulikkusteni.

Sümptomid varieeruvad vastavalt kahjustuse asukohale: liikumise ja tundlikkuse kaotamine, refleksside muutused ning spastilisus või lõdvestunud toon. Diagnoos põhineb neuroloogilisel läbivaatusel, kujutaval diagnostikal (MRI, CT) ning vajadusel EMG- või muudensuuringutel. Põhjuse tuvastamisel ja ravil püütakse taastada võimalikult palju funktsioone ning vähendada tüsistusi.

Ravi keskendub põhjusliku haiguse ravile, taastavale rehabilitatsioonile ning sümptomite haldamisele: füsioteraapia, tööteraapia, spastilisuse ja valu leevendamine ravimite abil ning vajadusel kirurgilised või muud meditsiinilised sekkumised. Abivahendid ja ohutuse tagamine on tihti olulised. Prognoos sõltub kahjustuse ulatusest, varajasest diagnoosist ja ravist ning üldisest terviseseisundist. Ennetus keskendub riskitegurite vähendamisele ja varasele avastamisele.