Oksüdatsioonis

Oksüdatsioon on keemiline protsess, mille käigus aine kaotab elektrone või mille oksüdatsiooninumber kasvab. Oksüdatsioon on osa redoksreaktsioonist, kus elektronide ülekand moodustab oksüdatsiooni ja reduktsiooni vahelise tasakaalu. Reaktsioonides toimuvad alati koos oksüdatsioon ja reduktsioon; üks aine oksüdeerub ja teine redutseerub.

Oksüdatsioon võib toimuda mitmes keskkonnas ja eri ainetega. Sageli kaasneb oksüdatsiooniga energiavaldkonna muutus ning reaktsioon võib olla eksotermne ehk soojus eraldub. Klassikaline näide on hapniku reageerimine metallidega, mis viib korrosiooni ja raudoksiidide moodustumiseni. Teised näited hõlmavad põlemist ning orgaaniliste ühendite oksüdatsiooni, kus molekul kaotab elektrone ja vabaneb energia.

Bioloogias on oksüdatsioon keskne osa energia toomisest. Rakkudes toimub oksüdatiivne oksüdatsioon, näiteks glükoosi ja teiste toitainete lõhustumine, kus elektronid liiguvad elektrontransportketis ning lõpuks kasutatakse energia adeniinidinucleotide (ATP) sünteesimiseks. Siin on hapnik sageli lõplik elektronide vastuvõtja. Oksüdatsioon ja redoksreaktsioonid on elutegevuse ja ainevahetuse põhilised mehhanismid.

Oksüdatsioon on ka oluline tööstuses ja igapäevases elus. See osutab nii kasulikele kui kahjulikele nähtustele, nagu korrosioon, põletus ja lagunemine. Kaitseks ning toitumises ja säilituses kasutatakse antioksüdante, mis pidurdavad soovimatuid oksüdeerimisprotsesse ning aitavad stabiliseerida tooteid ja rakke.