Oksüdatsioonimäära

Oksüdatsioonimäära ehk oksüdatsiooniaste on keemilise elemendi aatomile antud arv, mis näitab selle aatomi laengut molekulis või ioonis. Seda kasutatakse keemiliste reaktsioonide mõistmiseks, eriti redoksreaktsioonide korral. Oksüdatsioonimäär ei pruugi olla sama, mis elemendi tegelik laeng, kuid see annab informatsiooni elektronide liikumise kohta reaktsiooni ajal.

Oksüdatsioonimäära määramiseks on mitmeid reegleid. Vaba elemendi oksüdatsioonimäär on alati null. Üksikute lihtioonide oksüdatsioonimäär on võrdne nende laenguga. Hapniku oksüdatsioonimäär on tavaliselt -2, välja arvatud peroksiidides, kus see on -1, ja fluoriga ühendites, kus see võib olla positiivne. Vesiniku oksüdatsioonimäär on enamasti +1 metallhüdriidides, kus see on -1.

Elemendi oksüdatsioonimäär ühendis on keskmine oksüdatsioonimäär kõigi selle elemendi aatomite kohta. Molekulis või ioonis olevate kõikide aatomite oksüdatsioonimäärade summa on võrdne molekuli või iooni kogulaenguga. Seega, neutraalse molekuli korral on oksüdatsioonimäärade summa null.

Redoksreaktsioonides suureneb ühe elemendi oksüdatsioonimäär (oksüdatsioon) ja väheneb teise elemendi oksüdatsioonimäär (reduktsioon). Oksüdatsioonimäära muutuste jälgimine aitab tuvastada, millised ained oksüdeeruvad ja millised redutseeruvad.