Oksüdeerumisprotsessid

Oksüdeerumisprotsessid, tuntud ka kui oksüdatsioon, on keemilised reaktsioonid, mille käigus aine kaotab elektrone. Tavaliselt toimub see hapniku liitumisel ainega, kuid oksüdatsioon võib toimuda ka teiste oksüdeerijatega, nagu näiteks halogeenid, peroksiidid või metalliioonid, mis on võimelised elektrone vastu võtma. Oksüdeerumisprotsessid on lahutamatult seotud redutseerumisprotsessidega, kus aine omandab elektrone. Need kaks protsessi toimuvad alati koos ja neid nimetatakse koos redoksreaktsioonideks.

Oksüdatsiooni käigus aine oksüdatsiooniaste suureneb. Näiteks raua oksüdeerumisel raud(III)oksiidiks (Fe2O3) raud kaotab elektrone ja selle oksüdatsiooniaste muutub nullist +3-ks. Oksüdeerumisprotsessid on laialt levinud nii looduses kui ka tehnoloogias. Looduses toimub oksüdatsioon hingamises, kus orgaanilised ained lagundatakse energiatootmiseks, ning samuti metallide korrosioonis ehk roostetamises. Tehnoloogias kasutatakse oksüdatsiooniprotsesse näiteks elektrienergia tootmisel kütuseelementides, keemiatööstuses erinevate ainete sünteesil ja materjalide töötlemisel.

Oksüdatsiooni kiirus sõltub paljudest teguritest, sealhulgas temperatuurist, katalüsaatorite olemasolust ja reageerivate ainete kontsentratsioonist. Kiire oksüdatsioon võib olla kahjulik, näiteks materjalide lagunemisel, samas kui kontrollitud oksüdatsioon on paljudes protsessides kasulik ja vajalik. Antioksüdandid on ained, mis aeglustavad või takistavad oksüdatsiooniprotsesse, kaitstes seeläbi aineid kahjustuste eest.