Närvisignaalide

Närvisignaalide ehk närviimpulssside mõiste hõlmab informatsiooni edastamist närvisüsteemis elektriliste ja keemiliste mehhanismide kaudu. Signaalid tekivad neuronites ning liiguvad nende vahel, võimaldades tajumist, liikumist ja mõtlemist.

Elektriline osa põhineb rakumembraani potentsiaalide muutumisel. Puhkeolekus on membraanipotentsiaal umbes −70 mV. Stimuleerimisel depolariseerub membraan ja avanevad voltandile Na+ kanalid, Na+ ioonid sisenevad ning tekib aktsioonipotentsiaal. Na+ kanalite inaktiveerumine ja K+ kanalite avanemine viivad repolarisatsioonini. Impulss levib mööda aksoni elektrilisena; kiirus sõltub aksoni pikkusest, läbimõõdust ja müeliinist. Müeliin katab paljusid aksoone ning võimaldab signaali hüppelist edasikandumist Ranvieri sõlmedel, ehk saltatorset juhtivust. Kiirus võib olla mitmest meetrist sekundis üle sajandi meetrini.

Keemiline sünaps ühendab neuronid. Presünaptilise lõpu Ca2+ kanalite avamisel Ca2+ sisenemine vallandab neurotransmitterite vabanemise sünapsi lõhest. Vabanenud ained läbivad sünaptilist vahekanalit ja seostuvad postsünaptiliste retseptoritega, tekitades eksitatoorse (EPSP) või inhibeeriva (IPSP) potentsiaali. Summaatori tulemus võib vallandada uus aktsioonipotentsiaal.

Signaalide kodeerimine hõlmab sagedust ja ajastust ning erinevaid kodeerimismehhanisme sensoorse ja motoorse teabe edastuses. Närvisignaalid toimivad nii kesk- kui perifeerses närvisüsteemis, võimaldades keha korraldust ning kohanemist.