Mikrovõrgustikke

Mikrovõrgustikud, tuntud ka kui mikrovõrgud, on väikesed, autonoomsed elektrijaotusvõrgud, mis võivad töötada nii ühendatuna peavõrguga kui ka iseseisvalt. Need koosnevad tavaliselt kohalikest tootmisallikatest, nagu päikesepaneelid, tuuleturbiinid või väikesed generaatorid, ning salvestusseadmetest, näiteks akudest. Mikrovõrgud on loodud parandama elektrivarustuse töökindlust, tõhusust ja paindlikkust.

Üks mikrovõrgu peamisi eeliseid on selle võime tagada voolu katkemise korral jätkuv toide. Kui peavõrguga ühendus katkeb, saab mikrovõrk automaatselt lülituda autonoomsele töörežiimile, kasutades oma kohalikke ressursse. See on eriti oluline kriitiliste infrastruktuuride, näiteks haiglate või andmekeskuste jaoks. Lisaks võimaldavad mikrovõrgud paremini integreerida taastuvenergia allikaid, mis võivad olla katkendlikud, kuna salvestusseadmed aitavad tasakaalustada tootmise ja tarbimise kõikumisi.

Mikrovõrgud võivad kaasa aidata ka energiatõhususe parandamisele, optimeerides energiatarbimist ja tootmist kohalikul tasandil. See võib vähendada energiaülekandest tingitud kadusid. Majanduslikult võivad mikrovõrgud pakkuda uusi võimalusi energiaturgudel osalemiseks ja kohalike kogukondade energiatõhususe suurendamiseks. Neid arendatakse ja rakendatakse mitmesugustes keskkondades, alates ülikoolilinnakutest ja tööstusparkidest kuni kaugete kogukondadeni, kus peavõrguühendus on keeruline või kallis.