Mikroarvutite

Mikroarvutid on iseseisvad üldotstarbelised arvutid, mille keskprotsessoriks on mikroskoopne mikroprotsessor. Need sisaldavad tavaliselt operatiivmälu (RAM), püsivälu (kõvaketas või SSD) ning sisend- ja väljundliideseid ning neid juhib tavaliselt operatsioonisüsteem. Mikroarvutid kasutatakse peamiselt isikliku või kontoritöö jaoks ning neid on lihtne laiendada lisakomponentide abil.

Ajaloost: Mikroarvutite areng algas 1970ndatel, kui mikrotöötlusprotsessorite nagu Intel 8080, Zilog Z80 ja MOS Technology 6502 abil loodi kompaktseid ning taskukohaseid arvuteid. Esimesed laialdaselt tuntud mikroarvutid olid Altair 8800 (1975), Apple II (1977), Commodore PET ja TRS-80. IBM PC ilmumine 1981 ja selle PC-kompatiblid arhitektuur lõid üldlevinud standardi x86 ning MS-DOSi ning hiljem Windowsi jaoks, mis kiirendasid isiklike arvutite levikut.

Struktuur ja arhitektuur: Mikroarvutid kasutavad keskprotsessorit ning nendega kaasnevad RAM-i ja püsivälu, emaplaat, lisakaardid ja sisend-/väljundliidesed (klaviatuur, monitor, USB, võrguliides jne). Tänapäeval on arhitektuurid laias laastus x86- (Intel/AMD) ja ARM-põhised, mis võimaldavad erineva suuruse ja energiatarbega seadmeid. Tarkvara tasandil töötavad üks või mitu operatsioonisüsteemi; neid on saadaval nii Windowsi, Linuxi kui macOS-i jaoks.

Tänapäev ja kasutus: Täna on mikroarvutid endiselt peamised isikliku arvutiklassi seadmed. Lauaarvutid ja sülearvutid kasutavad peamiselt x86- või ARM-arhitektuurilisi protsessoreid ning neid juhivad erinevad operatsioonisüsteemid. Lisaks on väikeste arvutite, nagu Raspberry Pi, kaudu saanud kättesaadavaks täisväärtuslik operatsioonisüsteem ja rakenduste platvorm väikestes vormides, mis on eriti kasulik hariduses ja prototüüpimises. Mikroarvutite roll on kasvanud IoT- ja tööstussektoris, kuid mikrocontrollerid jäävad eraldi kategoorias.