Metallidetektorid

Metallidetektorid on seadmed, mis tuvastavad metallesemeid elektromagnetiliste nähtuste abil. Need koosnevad peamiselt otsinguvibast, juhtmikust ja toiteallikast. Töötamise põhimõte on järgmine: otsinguvibast tekitab vahelduvvoolu, mis loob elektromagnetvälja. Kui metallobjekt on lähedal, tekivad sellel objektil eddyvoolud ja tekib sekundaarne magnetväli, mida seade registreerib. Seade analüüsib signaale ja annab märku leidkoha asukohast ning hinnangulisest metalliliigist.

Peamised tüübid on VLF (väga madala sagedusega) detektorid, PI (pulse induction) detektorid ja BFO (beat-frequency oscillator) detektorid. VLF‑detektorid on kõige levinumad ja pakuvad tavaliselt head metalli eristust; PI‑detektorid on võimekamad mineraliseeritud mullaga ja sügavamate objektide suhtes; BFO‑detektorid on odavamad ja kergemad, kuid sageli vähem täpsed.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad harrastusotsinguid ranniku- ja maapindade alal ning mõnikord arheoloogilisi või kultuuripärandi uuringuid, kus on vaja ametlikku luba ja asjakohast koostööd.

Olulised omadused on eristamine (metalli tüübile), maapinna tasakaalustamine, täppmääramine (pinpoint) ning erinevad vibakoostised (nt koncentreeriv või DD coil). Esmane leidmise võime sõltub vibastiku suurusest, mullastikust ja objekti suurusest ning võib olla mõjutatud keskkonnatingimustest.

Juriidilised ja ohutus aspektid: paljudes riikides on vaja luba ning kaitsealuste objektide leidmisel tuleb järgida kultuuripärandi kaitse seadusi. Kaevamisteks on sageli vaja lugupidavat kokkulepet omanikega ja seaduslikku kinnitust. Seadme hooldus hõlmab kuivapuhastust, patareide vahetust, kaablite kontrolli ning hoidmist kuivas ja hästi ventileeritavas kohas.