Maksejõuetuse

Maksejõuetus on olukord, kus isikul või ettevõttel puudub pikaajaliselt võime tasuda kohustusi nende maksetähtaegadel. See tähendab, et rahavood või sissetulek ei kata tekkinud võlgade tasumist. Maksejõuetus võib puudutada nii eraisikuid kui ka juriidilisi isikuid ning seda hinnatakse tavaliselt võlausaldajate nõuete esitamise ja maksevõime hindamise kaudu.

Põhjused ja märgid võivad hõlmata pikaajalist rahavoo puudujääk, suur võlakoorem, majanduslik kahjum, laenude uuendamise raskused. Märgid võivad olla hilinenud maksed, kohtulahenditega nõuete esitamine, täitemenetluse algatamine või krediidi taotluste keeldumine.

Menetlus: Maksejõuetuse kinnitamiseks pöördub võlgnik või võlausaldaja tavaliselt kohtusse. Kohtuorder moodustab menetuse, kus võlausaldajad esitavad nõuded, ning koht võib määrata pankroti-, reorganiseerimis- või muu restruktureerimismeetme. Pankroti puhul määratakse pankrotihaldur, kes korraldab varade kogumise ja nende jaotamise võlausaldajate vahel. Mõnel juhul on võimalik kokkulepete teel võla vähendamine või tähtaja pikendamine.

Tagajärjed: Maksejõetus võib viia varade realiseerimise, ettevõtte tegevuse peatamiseni või restruktureerimisele; isikutel võib see mõjutada krediidilimiite ja laenu saamise võimalusi ning raskendada igapäevast majandustegevust. Pärast edukat restruktureerimist või kooskõlastatud lahendust võib osaliselt või täielikult võlad kustutada või maksegraafikuga tasuda.

Erinevused riigiti: Maksejõutetus on rahvuslikult reguleeritud ning menetluste täpsed reeglid erinevad. Eestis on maksejõuetus seotud pankrotiseaduse ning kohtute korraldusega; menetlused viiakse läbi kohtus ning võlausaldajate huvid on tasakaalustatud.