Mängusõltuvus

Mängusõltuvus, tuntud ka kui mänguhäire, on diagnoositav psüühiline seisund, mida iseloomustab kahjustatud kontroll mängude üle, mis kasvas seab mängimise prioriteediks üle muude eluliste tegevuste, olenemata negatiivsetest tagajärgedest. Rahvusvaheline Haiguste Klassifikatsiooni (RHK-11) definitsiooni järgi peab häire olema piisavalt raske, et põhjustada märkimisväärset kahju isiklikus, perekondlikus, sotsiaalses, hariduslikus, tööalases või muudes olulistes funktsioneerimisvaldkondades.

Mängusõltuvuse diagnostilised kriteeriumid hõlmavad kontrolli kaotust mängimise üle, mängimise eelistamist teiste huvide ja igapäevaste tegevuste asemel, mängimise jätkamist või intensiivistamist, hoolimata negatiivsetest tagajärgedest, ning kogemust mängimise vajadusest või rahulolematusest, kui mängimine on peatatud. Isik võib tunda ärritust, ärevust või rahutust, kui proovib mängimist piirata või lõpetada.

Mängusõltuvuse põhjused on keerulised ja võivad hõlmata nii individuaalseid kui ka keskkondlikke tegureid. Isiklikud tegurid võivad olla teatud psühholoogilised omadused, nagu impulsikontrolli probleemid, depressioon, ärevus või vajadus põgeneda reaalsusest. Keskkondlikud tegurid võivad hõlmata mängude disaini, mis on loodud sõltuvust tekitama, sotsiaalset survet või mängukogemuse kaudu saavutatavat rahuldust.

Ravi jaoks on oluline otsida professionaalset abi. Teraapia, eriti kognitiiv-käitumisteraapia, on sageli tõhus. Samuti võib abi olla tugigruppidest. Mängusõltuvusest taastumine nõuab sageli märkimisväärset pingutust ja toetust.