Lõppvormidest

Lõppvormidest on keeleteaduses mõiste, mis kirjeldab sõna inflekteeritud vorme. Need vormid tekivad tüvele lisanduvate lõppude või tüve sisemiste muutuste tulemusena ja kannavad grammatiline teavet. Nad väljendavad käänu, arvu ning tegusõnade omadusi, nagu isik, aeg ja mood.

Nimisõnade lõppvormid näitavad tavaliselt käänu ja arvu muutumist. Omadussõnad koonduvad nimisõnadega ja saavad vormi, mis vastab nimisõna käänule ja arvule. Lõppvormide abil väljendatakse sõnadevahelisi suhteid ja lause sisemist ühtsust.

Verbi lõppvormid näitavad isikut ja arvu, aega, moodi ning sageli ka aspekti. Need vormid tekivad tüvele lisanduvate sufikside kaudu või tüve muutuste tõttu (näiteks konsonantgradatsioon). Erinevad keeled kasutavad lõppvorme erinevalt: mõned keeled on väga inflektiivsed ja neis on lõppvormide arv suur, teised on analüütilisemad ning rõhuvad rohkem sõnajärjele ja abiverbidele.

Erinevused lõppvormide süsteemides peegeldavad keelte tüpoloogiat: inflektiivsed keeled nagu eesti või soome keel võivad kasutama palju erinevaid lõppvorme, samas kui analüütilised keeled nagu inglise keel kasutavad vähem lõppvorme ja rohkem sõnade järjekorda. Lõppvormid on seega keskne osa morfoloogias ja keele struktuuri mõistmises, olles olulised nii kirjeldavas kui ka ajaloolises keeleteaduses.

Seosed: infleksioon, deklination, konjugatsioon, morfoloogia.