Lähtekeele

Lähtekeele on keele, millest tekst või andmed algselt pärit on. Tõlke- ja keeleteaduse kontekstis kasutatakse mõistet sageli koos sihtkeelena nimetatava keelega; lähtekeel ja sihtkeel moodustavad tavaliselt tõlkeprotsessi kaks põhisuunda. Mõiste rõhutab, et tähendus, sõnavara ja grammatika peegelduvad esialgses keeleseisundis ning võivad mõjutada tõlke kvaliteeti.

Praktikas on lähtekeele mõistmine kriitiline: selle täpne keeleline ning kultuuriline taust võimaldab õigesti mõista sõnade semantilist ja kontekstuaalset tähendust. Häireid tekib sageli idiomite, kultuuriliste viidete või üsna erinevate süntaktiliste struktuuride ülekandmisel sihtkeelde. Seetõttu on lähtekeele tundmine keskne ka tõlkehiljete ja keeletehnoloogiliste tööriistade arendamisel.

Digitaalses keelte töötluses ja masintõlkes on lähtekeel andmete korraldamise ja mudelite treenimise alus: korpused märgitakse koos lähte- ja sihtkeeltega, mis võimaldab leida vastavusi ja õppida tähenduse edastust. Lähtekeele kvaliteet ning ühtne märgendus mõjutab lõpp-tulemuste täpsust.

Terminoloogia valdkonnas kasutatakse sageli vastavaid mõisteid: lähtekeel (source language) versus sihtkeel (target language); nende mõistete eristamine on oluline nii kirjanduse analüüsis kui ka keeletehnoloogias.