Lahinguvõimet

Lahinguvõime on riigi või kaitseväe võime täita sõjalisi ülesandeid operatiivses ja taktikalises kontekstis ning tagada sujuv tegevus kriisi- või sõjaolukorras. See hõlmab nii üksuste individuaalset valmisolekut kui ka kogu süsteemi koostööd, sealhulgas mobilisatsiooni, logistikat ja juhtimist. Lahinguvõime sõltub mitmest põhiprintsiibist: treening ja oskuste tase, varustuse ja tehnika korrasolek, tarne- ja hooldussüsteemide jätkusuutlikkus, side- ja küberkaitse, luure ja reageerimisvõime ning juhtkonna otsustus- ja koordineerimisvõime. Lisaks mõjutab lahinguvõimet moraal, korralduslikkus ja rivistuse tõhusus ning liitlastega koostöö ja standardide järgimine.

Lahinguvõimet hinnatakse regulaarselt läbi kontrollide, harjutuste ja funktsionaalsete testide. Tasemed ulatuvad madalast valmisolekust kõrge ja väga kõrge ning sõltuvad operatiivse valmisoleku kriteeriumide täitmisest ning mobilisatsiooni valmidusest.

Riiklikul tasandil on lahinguvõime keskne mõiste kaitseplaneerimises ja rahvusvahelises koostöös. Eesti kontekstis rõhutatakse liitlasstandardite järgimist ning võimet kiiresti reageerida, mobiliseerida ja liitlastega koostööd teha. See hõlmab nii põhivarustuse uuendamist, personali koolitamist kui ka reserveerijate kaasamist, et tagada järjepidev kohalolek ja operatiivne suutlikkus.