Lõppkasutamine

Lõppkasutamine on mõiste, mis kirjeldab toote või ressursi lõplikku kasutust tarbija või lõppkasutaja poolt. See eristab toote kasutamist viimases etapis võrreldes selle tootmise, töötlemise ja jaotamise etappidega. Lõppkasutamine hõlmab rakendust, tingimusi ja mõjusid, mis tekivad pärast turule jõudmist ning mis on seotud tarbijate käitumise ja vajadustega.

Erialases kontekstis kasutatakse lõppkasutamise mõistet erinevates valdkondades, näiteks energiatarbimises, toodete elutsüklis ja jäätmete juhtimises. Energiasektoris tähistab lõppkasutamine energiatarbimist, mida lõppkasutajad tegelikult kasutavad elektri, soojuse või kütusena. See arvestus võib erineda algsetest energiavooallikatest ning süsteemides esinevatest kaodest ja teisendustest. Toote elutsüklis aitab lõppkasutamine selgitada, kuidas kaup lõpuks kasutusele võetakse ning millised on selle keskkonnamõjud ja järeltöötlusnõuded. Jäätmete- ja tootekäitluse poliitikates keskendutakse lõppkasutajate vajadustele ja käitumisele: toode peaks olema disainitud energiatõhususe, taaskasutatuse ja vähese koormusega jäätmete jaoks.

Lõppkasutamine on võtmesõna ka regulatiivsetes raamistikudes: see määratleb, kellele toode on mõeldud ja millise lõppkasutuse kaudu see tekib. Erinevates riikides ja valdkondades võivad piirangud ja definitsioonid erineda, kuid keskne on mõiste, kuidas toode jõuab lõppkasutusse ja millised on selle lõppprodukti mõju.

Näited hõlmavad elektriseadmete energiatarbimist majapidamistes (nt külmikud, pesumasinad), kütuse lõppkasutamist transpordis ning tööstuslikke lõppkasutusi, mis määravad lõppprodukti kvaliteedi ja jäätmete tekke mahu.