Käsidynamometria

Käsidynamometria on käe haardetugevuse hindamise meetod, mille käigus mõõdetakse maksimaalne haardejõud dünaomeetriga. Haardetugevus peegeldab peamiselt käe lihaste jõudlust ning seda kasutatakse kliinilises hindamises üldise funktsionaalse võimekuse, taastumise ja haiguste prognoosi osas. Metoodika on levinud geriaatria, neurorehabilitatsiooni, ortopeedia ja töötervishoiu valdkondades.

Seadmed ja standardid: kasutusel on käsidynometreid, näiteks Jamar, mis annavad tulemuse kilogrammides või newtonides. Tulemused võrdlustakse vanuse- ja sooliste normväärtustega ning erinevused võivad tuleneda käe domineesõjast ning spetsiifilistest seadmetest.

Protseduur: patsient istub, õla ja küünarvars on keha lähedal, küünarvars on 90-kraadises flexioonis, randme on neutraalses asendis (0–30 kraadi ekstensiooni ja 0–15 kraadi ulnaarset kõrvalekallet). Dünaometer asetatakse peopesale ning patsient tõmbab maksimaalse haarde 3–5 sekundiks. Katset tehakse kolm korda, kasutades mõlemat kätt ning vahepeal on puhkeaeg umbes 60 sekundit. Parim tulemus (või keskmine) esitatakse kui haardetugevus.

Tõlgendamine ja kasutus: tulemused väljendatakse kilogrammide või newtonidena ning neid hinnatakse kontekstis vanus, sugu, käe domineesus ning valu. Haardetugevus on seotud funktsionaalse sooritusvõimega ning võib olla olulne näitaja haigusseisundi raskusastmest, rehabilitatsiooni edenemisest ja üldisest terviseseisundist.

Piirangud: protseduur on mõjutatud valust, kahjustustest, motivatsioonist ning patsiendi tähelepanuvõimest. Seadmete erinevused ja asendi täpne järgimine võivad mõjutada tulemusi, seetõttu on oluline kasutada standardset protokolli ja võrrelda samade seadmete väärtusi.