Kontrollkoodid

Kontrollkoodid ehk kontrollnumbrid on lisad, mis on arvestatud koos põhikoodiga ning mille eesmärk on numbri õigsuse kontrollimine. Neid kasutatakse selleks, et avastada sisestus- ja trükivigu ning suurendada andmete terviklikkust.

Tööpõhimõte seisneb selles, et kontrollkood arvutatakse algandmete põhjal kindla algoritmi abil ja lisatakse seejärel numbrile või identifikaatorile. Kui kontrollkoodi ei saa õigesti arvutada või sisestada, ei ole kogu number tavaliselt kehtiv. Kontrollkoodid jagunevad eri algoritmidele ja nende eesmärk on erinev, kuid kõik nad aitavad vigu varakult avastada.

Levinumad algoritmid on Luhn (mod 10), mida kasutatakse krediit- ja deebetkaartide ning mõnede kaupade identifitseerimise numbritel. Teised levinud lähenemised hõlmavad Verhoeff'i ja ISO 7064 raamistiku (nt mod 97-10 ja mod 11-2), mida rakendatakse näiteks IBAN- ja muude pankade ning riikide halduses kasutatavate koodide kontrolliks. Mõned süsteemid teisendavad tähemärgid numbrilisteks enne kontrolli, et katsetada kogu stringi õigsust.

Kontrollkoodid on laialdaselt kasutusel finantssüsteemides, kaupade identifikaatorites ja riiklike identifikaatorite korral. Näidete hulka kuuluvad krediit- ja deebetkaartide numbrid, IBAN-id, EAN- või UPC-koodid ning teised numbrilised identifikaatorid.

Piirangud: kontrollkoodid ei taga täielikku turvalisust ega kaitse pahatahtliku manipuleerimise eest; need on mõeldud peamiselt vigade avastamiseks ja andmete kvaliteedi kontrolliks.