Kontrollkäitumist

Kontrollkäitumist tähistab käitumuslik mustr, mille puhul üks inimene üritab teist reguleerida ja mõjutada tema tegusid, tundeid või mõtteid liigse või ebaproportsionaalse kontrolli kaudu. See võib ilmneda intiimsuhetes, perekonnas, töökohal või koolis ning tugineb sageli ebavõrdsele võimule ja sõltuvusele. Kontrollkäitumine eristub tervislikust seisukohast, kus piirid ja vastutus on ausalt paika pandud, kuid kontrolli liigsus piirab teise autonoomiat.

Tõelised ilmingud jagunevad tavaliselt otsese ja peidetud kontrolli vahel. Otsene kontroll võib hõlmata käske, piiranguid, järelevalvet ja otsustuste piiritlemist. Peidetud kontroll hõlmab manipuleerimist, gaslightimist, süüdistamist, emotsionaalset mustamist, sotsiaalset isolatsiooni ning majandusliku võimu kasutamist.

Põhjused võivad olla turvatunde puudumine, võimu ebavõrdsus, varasemad kogemused ning kultuurilised ja perekondlikud normid. Kontrollkäitumist tõhustavad sageli ka sotsiaalne keskkond ja inimeste arusaam, kuidas "õigel viisil" käituda.

Tagajärjed võivad olla sügavalt kahjulikud: vähendatud isiklik vabadus ja autonoomia, kõrgendatud ärevus ja depressioon, enesehinnangu lange, suhete lõhkumine ning töö- või koolisuhete kahjustamine. Kui keegi kogeb kontrollkäitumist, on oluline piiride seadmine ja abi otsimine: otsene suhtlus piiride selgitamiseks, turvakaalutused, vajadusel eraldamine, ning tuge pakuvad lähedased, sotsiaalteenused, nõustajad ja õigusalane abi. Ennetus hõlmab tervislike suhete teadlikkust, oskuste arendamist ja koolitust võimu ja vastanduva suhte kohta.