Konteinersüsteemide

Konteinersüsteemide eesmärk on pakkuda rakenduste isolatsiooni ning portatiivsust. Iga konteiner sisaldab rakenduse ja selle sõltuvused ning töötab hosti operatsioonisüsteemi kernelil. Tänu sellele saab konteinerit käivitada erinevatel keskkondadel – arendus-, test- ja tootmiskeskkondades – ilma rakenduse kogust muutmata.

Konteinerid kasutavad kernelinivoo isolatsiooni, mis hõlmab namespaces ja cgroupsi. See tagab, et protsessid, võrk ja süsteemiressursid on piiratud ning erinevad konteinerid ei mõju teineteisele. Kontneripilt (image) on korduvkasutatav lahendus, mis sisaldab kogu vajaliku tarkvara ja kolmandate osapoolte sõltuvused.

Pidamat võrreldes virtuaalmasinatega on konteinerid kergekaalulised ja käivituvad kiiresti, sest neid ei pea iga konteineris eraldi kerneliga varustama. Kontenerid jagavad hosti kernelit ja seetõttu on ressursikasutus tavaliselt väiksem ning arvutuse elastne.

Olulised komponendid on konteneripildid (images), registrid (nt registreerid Docker Hub või ettevõtte registrid), jooksutajad (runtime) nagu runc ja containerd ning orkestreerimisevahendid (Kubernetes, Docker Swarm, Nomad). OCI (Open Container Initiative) defineerib standardid image'idele ja runtime'idele.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad mikroteenuste arhitektuuri, CI/CD pipeline’id ning rakenduste kiiret ja korratavat juurutamist mitmes pilves või lokaalses keskkonnas. Konteinersüsteemid parandavad taaskasutatavust ja suurendavad skaleeritavust.

Turvalisuse tasemel on ohud seotud jagatud kerneliga ning piiratud isolatsiooniga võrreldes täis virtualiseerimisega. Praktikad hõlmavad rootless konteinerid, piiratud õigusi, turvareegleid (seccomp, AppArmor, SELinux) ja auditi jälgimist.

Ekosüsteemi kuuluvad suured tööriistad: Docker, Kubernetes, containerd ja CRI-O. OCI on rahvusvaheline standard, mis määratleb image'ide ja runtime'ide ühilduvuse.