Konsonanttiharmonia

Konsonanttiharmoonia on fonoloogiline nähtus, mille käigus konsonandid sama sõna või morfeemi ulatuses muutuvad üksteisega sarnaseks. Sarnasus võib väljenduda erinevate artikulatsiooniliste omaduste ühtlustamises, näiteks artikulatsioonikoha (hambuline, alveolaarne, velaarne) või helilise kvaliteedi sarnasuses.

Harmoonia korral levib ühe konsonandi omaduste sarnasus teiste konsonantide hulka. Levik võib olla regressive või progressiiv ning ulatuda kogu sõna või ainult selle osani, sõltuvalt keele reeglitest ja morfoloogilisest struktuurist.

Konsonanttiharmoonia on tihti seotud assimilatsiooni ja allofoonia mõistetega ning võib mõjutada fonotakti ja morfoloogilist struktureerimist. Mõned keeltes võivad lisanduvad vormid kohanduda algse konsonandi omadustega, et kogu sõnas säiliks ühtsus.

Kuigi konsonanttiharmoonia on vähem levin kui vokaalharmoonia, on see kirjanduses oluline nähtus, mis selgitab konsonantide koostööd sõnas. Uurimused käsitlevad tekkega seotud mehhanisme, piiranguid ja rolli keele arengus ning erinevusi keeltes.