Kirjeldamine

Kirjeldamine on Eesti keeles millegi omaduste ja nähtuste üksikasjaliku ning objektiivse kirjeldamise tegevus või selle tulemus. Kirjeldamine keskendub faktide kogumisele ja nende selge, arusaadava esituse loomisele, ilma tõlgenduste või seletuste lisamiseta. See hõlmab märgatavate tunnuste loetlemist, nende omavaheliste seoste kirjeldamist ning konteksti tõstmist, et nähtust saaks täpselt mõistetud.

Sõna pärineb verbist kirjeldama; nimetavas vormis „kirjeldamine“ tähistab tegevust, samas kui „kirjeldus“ viitab kirjelduse tulemusele. Erinevus seisneb tegevuse ja tulemuse vahel.

Kasutusvaldkonnad on keeleteadus, kirjandusteadus, sotsioloogia, antropoloogia ning üldine teadus- ja loovkirjeldus. Deskriptivne või kirjeldav lähenemine keskendub nähtuse kirjeldamisele, mitte põhjuste või tagajärgede selgitamisele; see eristub analüütilisest või seletavast lähenemisest, mille eesmärk on põhjuste mõistmine.

Praktilised printsiibid on täpsus, objektiivsus ja verifitseeritavus. Kirjeldus põhineb vaatluse, mõõtmise ja usaldusväärsete allikate toel ning kasutab sageli kategooriaid või loetelusid, et saavutada üheselt mõistetav esitus.

Seonduvad mõisted: kirjeldus, kirjeldav kirjandus, deskriptiivne uuring. Näide: kirjeldus võib käsitleda kultuuriloolisi nähtusi või teksti stiili, esitades nende omadused ja konteksti ilma hinnanguid andmata.