Kirjavahemärgid

Kirjavahemärgid on kirjutises kasutatavate märkide kogum, mille eesmärk on eristada lausete struktuuri, näidata pausid ja intonatsioon ning muuta teksti lugemine selgemaks. Eesti keele õigekiri säilitab ja määrab nende märkide kasutusreeglid, et teksti lugeda oleks ühtne ja arusaadav.

Kõige tavapärasemad kirjavahemärgid on koma, punkt, küsimärk ja hüüumärk. Koma eraldab nimekirjaosi ning võib eristada lauseosasid või aluselisi lauseid. Punkt lõpetab lause. Küsimärk lõppeb otseküsimuse järel ja hüüumärk näitab rõhku, käsku või tugevat tunnet. Koolon tutvustab seletust või nimekirja, semikoolon ühendab tihedalt seotud lauseid.

Lisaks neile on oluline ka sidekriips ja kriips. Sidekriips ühendab sõnu või osutab hüpoteetilisele koosseisule; kriips (mõnikord eristatakse lühikese kriipsu ja pikema kriipsu ehk em-dash’i) märgib pausimustrit või eraldab lahku pandud mõtteid. Jutumärgid tähistavad otsest kõnet või tsitaati; neid kasutatakse tavaliselt kahes vormis vastavalt tüübele ja typography’le. Sulud (sulud ja harilikud sulud) kasutavad teksti kõrvalmuutuste või lisainformatsiooni eristamiseks.

Ainult märkide kasutamisel tuleb tähelepanu pöörata Eesti keele õigekirja nõuetele ning ühtse stiili hoidmisele kogu teksti ulatuses. Kirjavahemärgid on oluline tööriist mõtte ja teksti loogilise struktuuri loomiseks.