Keelestruktuur

Keelestruktuur on keelega seotud süsteemide ja reeglite uurimine, mis korraldavad keeleliste üksuste kokkupanemist ja nende kasutamist. See hõlmab häälikute, sõnade, fraaside ja lausete tasandeid ning diskursuse korraldust; ning selgitab, kuidas vorm ja tähendus on omavahel seotud ning kuidas keelt toodetakse ja mõistetakse.

Uurimine jaguneb mitmele tasandile: fonoloogia (häälikute süsteem ja kõnemusterid), morfoloogia (sõnade moodustamine ja sõnaliigid), süntaks (lausete struktuur ja sõnadevahelised suhted), semantika (tähendus) ja pragmaatika (kontekstipärane kasutus). Lisaks käsitletakse teksti- ja diskursustruktuuri. Keeleteadus püüab kirjeldada nii üldisi (universaalsed) kui keelspetsiifilisi struktuure ning nende ajalisi muutusi.

Metoodika hõlmab kirjeldavat analüüsi, korpuslingvistikat ja eksperimentaalseid uuringuid. Kasutatakse suurte keelekogumite (korpus) analüüsi ning erinevaid teooriaid, näiteks generatiivset grammatika ning funktsionaalset ja sõltuvusgraffika lähenemisi. Uurimised võivad tegeleda nii sünkronilise (hetkeseis) kui diakroonilise (keele ajalised muutused) vaatega.

Keelestruktuuri mõistmine on oluline nii teoreetilises kui rakenduslikus kontekstis: see aitab selgitada keele omavahelist koostoimet, keeleõpetust, keeleseaduste ning keelelise mitmekesisuse mõistmist ning rakendusi keeleoskuse ja keelevahenduste arendamisel.