Keelekohad

Keelekohad on foneetikas kasutatavad mõisted, mis kirjeldavad, millise osa keelel kasutatakse heli hääldamisel. Keelekohad hõlmavad peamiselt keeleotsa (ots), keeleserva, keelekeha ja keelejuuri. Need osad määravad, millise artikulatsioonikoha helile antakse.

Kõige olulisemad artikulatsioonikohad on alveolaarne koha (keeleotsa kokkupuude ülemiste hammaste piirkonnaga), palataalne koha (keelekeha puudutab palatumit) ja velaarne koha (keele tagumine osa puudutab suulae tagaosa). Nende kohtade abil kirjeldatakse konsonantide tootmist ning need moodustavad põhja keele- ja hääldusfüüsika kirjeldamisel. Vokaalide puhul sõltub hääldus keele kõrgusest (kõrgem vs madalam) ja ees-taha asendist (ees, kesk, taha), mis määrab vokaali kvaliteedi.

Keelekohad on olulised nii keeleõppes kui ka fonetikas, kuna need annavad tööriistad häälduse analüüsimiseks ja kirjeldamiseks. Erinevates keeltes võib artikulatsioonikohtade nimetused ja kasutus varieeruda, kuid põhimõtteline jaotus jääb samaks: heli produtseerimine sõltub keele osa ja positsiooni koostoimest suuõõnes.

Kokkuvõttes kirjeldavad keelekohad, millise keeleosa ja millises asendis heli tootmisel kasutatakse, ning on aluseks helide kirjeldamisel nii teaduslikes kui ka õppekeskkondades.