Keelehäired

Keelehäired on keel- ja kõnehäiretega seotud raskused, mis ei ole tavapärased inimese vanusele või arengule. Need võivad olla arengu- või omandatud ning mõjutada kõne sujuvust, sõnavara ja grammatikat, mõistmist, lugemist, kirjutamist ning üldist kommunikatsiooni.

Arengulise keelevähi (Developmental Language Disorder, DLD) puhul on peamised raskused keele omandamisel ja kasutamisel, mis ei tulene kuulmisprobleemidest, intellektuaalsetest puudulikkustest ega autismist. DLD võib ilmnena varases lapsepõlves ning mõjutada nii ekspressiivset kui ka receptive keelt. Düsfluentsus ehk stuttering on kõne sujuvuse häire, millele on iseloomulik korduvus, pikendused ja mõnikord pingutusega rääkimine. Artikulatsiooni ja motoorse kõne kontrolliga seotud häired hõlmavad düsartriat (motoorne kõne märkimisväärne häire) ja apraxia of speech (paigutus- ja järjekorra raskused kõnes).

Omandatud keelehäired, näiteks afaasia, tekivad ajupõhiste haiguste või vigastuste tagajärjel täiskasvanutel. Lugemis- ja kirjutamishäired, nagu düsgraafia ja düsleksia, võivad kaasneda või esineda eraldi ning seavad tähelepanu kirjalikule keeltergemisele. Lisaks võivad kuulmisprobleemid varases eas soodustada keeletegevust ja raskendada keele omandamist.

Diagnostika viiakse läbi logopeedi (keeleterapeudi) poolt ning hõlmab keele- ja kõnehindamist, mõistmise ja sõnavara testide läbimist, artikulatsiooni hindamist ning vajadusel kuulmiskontrolli ja arenguloo ülevaate. Ravi keskmes on varajane ja individuaalne logopeediline sekkumine, vanemate kaasamine ning koolikeskkonna kohandused ja tugitehnoloogiad. Prognoos sõltub häire tüübist ja varajasest sekkumisest; varajane tugi parandab sageli tulemusi ning aitab ennetada haigestumise mõju haridusele ja sotsiaalsele suhtlusele.