Kõnetuvastuses

Kõnetuvastus on tehnoloogia, mis muudab kõne tekstiks. See võib toimuda reaalajas või eelnevalt salvestatud helifailidel ning seda kasutatakse hõlpsaks otsimiseks, sõnastamiseks ja automatiseeritud vastuste loomiseks. Algselt keskendusid süsteemid ainult kindlatele üllasele helile või numbrilistele andmetele, kuid tänapäeval on kõnetuvastus laialdase keele- ja vahemõõtmelise tööriist, mis katab paljusid keeli ja dialekte.

Ajalugu ja areng on näidanud tehnoloogilise lähenemise muutumist. Esimesed edu kõrval olid lihtsad reguleeritavad süsteemid ja märklaudmetoodikad. 1990ndatel ja varajastel 2000ndatel tekkisid statistilised mudelid, eriti peidetud Markovi mudelid (HMM), mis parandavad kõnede otsimist ja tõlkimist. Viimastel kümnenditel on süvaõpe ja end-to-end süsteemid muutunud peamiseks lähenemiseks, kasutades suurte andmekogumite ja sügavtehnoloogiate, et ühendada akustika, keele ja dekodeerimise sammud.

Põhitehnika koosneb tavaliselt kolmest koostisosast: akustiline mudel, keelemudel ja hääldus-/asendusriistvara. Helifailist eraldatakse füüsilised omadused (nt MFCC-funktsioonid), mis mudelitena kirjeldatakse ning mille abil tuvastatakse kõne alamhõiked. Seejärel ühendavad dekooder ja keelemudel tähestiku sõnadeks või fraasideks ning pakkuvad parimat võimalikku teksti. Tulemuseks on tekstitõlge või transkript.

Rakendused hõlmavad virtuaalseid assistente, kõnetuvastust nutikellades ja nutitelefonides, reaalajas subtiitreid, kõnekaartide transkriptsiooni ja automatiseeritud klienditeenindust. Hindamine kasutab standardseid metrikaid nagu sõnavea protsent (WER). Üksikisikult mõjutavad väljakutsed, sealhulgas müra, aktsendid, keeleneed ja ressursi piirangud, ning eetilised küsimused privaatsuse ja andmete kasutamise osas.

---